Islandi hobune

Hobused tulid Islandile esmakordselt koos viikingitega umbes 1000 aastat tagasi. Islandi hobustes on säilinud hulgaliselt viikingi hobustele iseloomulikke jooni – alates väikesest kasvust ja tugevast kehaehitusest kuni sitkuse ja jõulisuseni välja. Viikingid hindasid oma väikseid ratsahobuseid kõrgelt, see kajastub ka Skandinaavia mütoloogias ja luules, kus hobustele on antud keskne roll. Kui Island oli asustatud ja saarel kujunes oma hobusetõug, keelati hobuste toomine väljastpoolt. Islandlased ei soovinud oma tõuhobuste segunemist teiste tõugudega. Tänapäeval ongi islandi hobune ja araabia hobune kõige puhtamad tõuhobused maailmas.

Islandi hobune on väike, kuid tugev. Ekslikult on islandi hobust tema väikese kasvu tõttu poniks kutsutud. Turjakõrgus on keskmiselt 133-136 cm, mis jääb küll poni mõõtmetesse, ent tema tugevus ja nurgeline kehaehitus teevad tast siiski väikesekasvulise hobuse. Ta on ka lühem ja laiem kui poni. Oma väikesest kasvust hoolimata on ta täiskasvanute ratsu, kuigi sobib ka lastele. Islandi hobune jaksab kanda suurt ratsutajat ja siin võib tema väike kasv isegi soodustavaks teguriks osutuda. Araabia ja islandi hobused on tihti vastupidavamad kui kõrged laia seljaga hobused.

Meil, Kohala mõisas, ei ole ratsutajale kasvupiirangut, küll aga on 100 kg kehakaalu ülempiir. Meie kõige väiksem hobune on 120 cm kõrgune. Suurimad- Blacky ja Skvisa on umbes 140 cm. Teatavasti on kõige väiksemad islandi hobused alla 120 cm ja suurimad üle 150 cm kõrgused.

Islandi hobune on ratsahobune

Ennekõike on islandi hobune just ratsahobune. Islandisse tulid autod hiljem kui mujale ja kuna teed on seal tihti halvas seisukorras, siis on tänapäevalgi hobune ainuke transpordivahend. Ligi 1000-aastasel islandi hobuse aretamise perioodil on koondatud põhitähelepanu hobuste sitkusele ja ratsutamisomadustele. Seetõttu pole aeglaseid, kohmakaid ega halva iseloomuga isendeid aretuses kasutatud. Islandi hobune ei ole veohobune, kuigi teda võib selleks koolitada. Hobuse parimad omadused tulevad esile retke-, harrastus- ja võidusõiduhobustena, samuti kogu pere lemmikute ja nn teraapiahobustena. Ratsutamine islandi hobustel erineb veidi euroopalikust ja ameerikalikust ratsutamise stiilist. Asend seljasistumisel on erinev, ent eesmärgid samad kui euroopalikus kooliratsutamises. Hobune peab olema nõtke, pingevaba ja vastupidav. Koolituse tulemused ilmnevad islandi hobuste võistlusel, kus on nelja- ja viiekäigulised sarjad ning passijooksud.

Mitmevärvilised islandi hobused

Islandi hobustel esineb pea kõikvõimalikke värvusi – vaid täpilised ja apaloosia värvid puuduvad.

Kaks lisa-sammusarja

Kõik maailma hobused oskavad põhilisi käike: samm, traav ja galopp. Ent islandi hobustel on veel kaks lisakäiku.

Tölt (isl. k.)on neljataktiline sammusari, mis on ratsutajale traavist mugavam ja mida võib sõita erinevas tempos. Tölt on teadlikult säilitatud igand keskaegsest Euroopast, kus harva traavi sõideti. 16. ja 17. sajandil olid tölti ja passi sõitvad hobused tavalised Kesk-Euroopas ja Britannias.

Islandi hobuse teine trump on pass ehk seikö (isl. k.). See on kiire kahetaktiline lateraalne sammusari, kus sama poole jalad on samaaegselt maas. USA-s nimetatakse vastavat sammusarja pace’iks. Piggi-pace (ingl. k.) on aeglane ja jäik, vastab kiiruselt traavile, kuid ei ole islandi hobustele soovitatav. Islandi hobused saavad tölti ja passi oskused päriliku omadusena. Osadel on see endastmõistetav oskus juba varsana, osa vajab pikka koolitust. Hobuse kehaehitus ja ratsutaja meisterlikkus määravad ratsu kujunemise 4- või 5- käiguliseks. Osa hobustest omandab traavi ja ei oska passi, teine osa aga ei omanda traavioskust.

Islandi hobuste koolituses on pearõhk hobuse heal rühil ja sellel, et ta sooritaks sammusarjad võimalikult puhtalt.